UUDISED

INTERVJUU JAAN METTIKUGA

1. Kuidas te üldse taimede juurde jõudsite?
Kõige õigem oleks vist öelda, et otse, aga suure ringiga. Loodus ning sellega seostuv meeldis mulle juba lapsepõlves ning olin üsna kindel, et ühel päeval lõpetan ma Tartu Ülikooli bioloogiateaduskonnas. Plaan oli ilus, kuid ? jumal paraku ? selles oli üks nõrk koht. Ma ei arvestanud sellega, et Tartu Ülikooli bioloogiateaduskond ei taha mind.
Niisiis jõudsin ma läbi Tallinna Sidekooli, Räpina Kõrgema Aianduskooli ning Eesti Maaülikooli aiandusse, ning tegelikult on mul sellise asjade käigu üle ainult hea meel. Kriitiliselt enesesse vaadates pean tõdema, et tõsiselt võetavat teadlast poleks must nagunii saanud. Minus pole piisavalt püsivust ega ka soovi asjade kõige peenemasse olemusse tungida. Aiandus seevastu on sedavõrd lai tegevusala, et seal on alati võimalik aeg-ajalt millegi uue ja põneva avastamiseks korraks peateelt kõrvale põigata ning siis, tublisti targemana, jälle põhivoolu juurde naasta.


2. Kuidas see raamat sündis? Kuidas tegite valiku, millised taimed raamatusse mahtusid ja millised välja jäid?
Tsiteerides eesti kirjandusklassikat, siis “et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et” minu poole pöördus kirjastus Varrak Reelika Rahu kehastuses. Tema küsis, kas mina tahaksin sellist asja kirjutada ning kuna ma olin tol hetkel piisavalt mõjutatav, vastasin väga kerglaselt „jah“.
Taimede valik aga nii kiiresti ei läinud. Esmalt lappasin läbi oma taimefotod selle pilguga, mida neist sünnib illustratsiooniks pruukida, seejärel kirjutasin üles mulle sümpaatsed või muidu intrigeerivad taimed ning viimaks tegin nimekirja liikidest, mis võiks raamatus olla. Lõplikku valikusse sattus nende kolme nimekirja ühisosa tugeva rõhuga isiklikel ja sügavalt subjektiivsetel eelistustel. Tõsi küll, viimane, n-ö looduslik valik toimus veel kujunduse käigus: üht-teist jäi ka siis välja.

3. Kas kodus ka taimi kasvatate või on Botaanikaaia hoolealustest küllalt? Kui jah, siis millised on lemmikud?

See küsimus on mulle väga tuttav. Mingil müstilisel põhjusel eeldavad inimesed sageli, et kärneril on aknalaual sadu potililli ning uhke aed. Samas pole ma aga kunagi kuulnud, et näiteks õpetajatelt küsitaks, kas nad õhtuti endale lapsi koju viivad, et neile seal lihtsalt lusti pärast edasi korrutustabelit või tähestikku õpetada, või et raamatupidajatelt päritaks, kas nad pärast tööpäeva lõppu puhtalt armastusest arvutamise vastu ka raamatupidamislikke ülesandeid lahendavad ja bilansse kokku seavad.
Minagi sain aastaid šokeerida küsijaid vastusega, et minu kodus pole ühtki taime. Seepärast on mul isegi natuke kahju, et hetkel on mul koguni kaks toalille – üks oma soetatud Epidendrum pseudoepidendrum ning teine kolleegide kingitud Catyclia Plicaboa ‘Dancing Queen'.

Kui aga rääkida lemmikutest, siis neid on mul seinast seina. Enamjaolt kipuvad need olema kas väga lihtsakesed või muidu imelikud. Näiteks ühtedeks mu lemmikuteks toataimede seas on lehtliiliad (Aspidistra spp.). Need taimed olid oma vastupidavuse ning äärmise kasvatuslihtsuse tõttu suurema osa XX sajandist peaaegu põlatud. Väga sümpaatsed on ka mitmesugused bromeelialised (Bromeliaceae); kahju ainult, et viimasel ajal kipuvad inimesed oma ülemäärase aretustööga nende loomupärast sarmi liigse värvikuse taha ära kaotama. Tegelikult võiks aga erinevaid lemmikuid üles lugedes jätkata lõputult. Kui hästi järele mõelda, võib peaaegu iga taime kohta mõne positiivse omaduse leida.

 

4.      Kas taimede kõrvale mahub veel hobisid? Milliseid raamatuid loete?

Lähem tutvusringkond teab mind kui väiksemat sorti melomaani, kuigi vahel on mul tunne, et enamik mu lemmikartiste on praegu kas vähemalt kuue-seitsmekümneaastased või suisa surnud. Olgu jumal tänatud helisalvestustehnika eest!
Muusika on uskumatult universaalne vahend. Kui leida sobiv pala, võib see toimida taustana, aidata lõdvestuda või keskenduda ning kui tarvis, ka omaenese mõtete eest põgeneda, vähemalt seniks, kuni on jälle tahtmist või jaksu nendega tegelda. Isegi oma taimedele võib mingi muusikalise juhtmotiivi välja mõelda. Näiteks öökuninganna ehk suureõielise kuukaktuse õitsemise taustaks võiks kuulata Chavela Vargase esituses laulu “La Llorona” või Yma Sumaci pala “Chuncho”; troopiliste epifüütsete bromeeliate kohta käiks Maria Bethânia laul “Capitão do Mato”, lembeliiliatele “Lira” ja “Phakade” jne.

Kirjandusest. Minu ilukirjanduse lemmikautorite valik oleks samuti üsna pikk ja eklektiline. Päris kindlasti ei puuduks sealt aga William Somerset Maugham, Alexander McCall Smith ja Terry Pratchett ning kuna me kõik oleme pärit lapsepõlvest, siis ka Tove Jansson ja Astrid Lidgren. Viimane ilukirjanduslik teos, mida lugesin (tõsi küll, taaslugesin) oli Miklós Vámose „The book of farthers“  (originaalpealkirjaga „Apák könyve“).
Kui aga rääkida aiandusraamatutest, siis selles maailmas on minu vaieldamatud lemmikautorid Christopher Lloyd ja Anne Wareham. Kummalgi neist briti tippaednikest pole aianduse võlude ja valude suhtes vähimaidki illusioone ning nad mõlemad ütlevad oma arvamuse välja otse ja ilustamata, ükskõik kui poliitiliselt ebakorrektne see ka on.

 5.      Kas oskate soovitada mõnd reisisihti just taimehuvilistele?
Taimehuvilistele sobivaid reisisihte on maailmas enam kui lõputult, kuid kardetavasti pole mina vist kõige õigem inimene parima väljavalimiseks. Liiga palju on käimata maailmanurki, mida oma kogemusest kommenteerida ei oska. Neist paigust, mida ise näinud olen, võiks ehk välja tuua Lõuna-Aafrika selle uskumatu taimse mitmekesisusega, mis varieerub kallaväljadest prooteavõpsikute ning aaloe- ja keskpäevalillekõrbeteni. Kindlasti on tõeline elamus ka Amazonase vihmamets või Andide pilvemets.
Neile, kes tahavad teha eksootilist taimereisi algajatele ning lisaks sellist, mis oleks võimalikult mugav ja mitmekülgne, võiks soovitada näiteks Lõuna-Inglismaad või Lääne-Iirimaad. Sealne kliima on piisavalt pehme, et näeks kasvamas oma loomulikus olekus (st juuripidi aias) mitmeid meie potitaimi, nagu näiteks tõlvpuud ja fuksiad, ning samas piisvalt jahe, et kohata ka meie loodusest ja aias tuttavaid puit- ja rohttaimeliike.
Samas ei maksaks ära põlata ka meie suviseid lilleniite, nende värvikus ja mitmekesisus on samuti lausa hingemattev. Tõsi küll, toalillena kasvatatavaid liike sealt ei leia.


 


« tagasi