UUDISED

Tiit Pruuli "Kaartidest"

Rändamine suurendab sallivust, harib ja avardab maailmapilti - annab inimesele kõike seda, mida me oma lastele soovida võiksime. Raamatut “KAARDID. Maid meresid ja kultuure tutvustav pildiline rännak” sirvis ja raamatuklubi küsimustele vastas maailmarändur TIIT PRUULI

 

Oled käinud nii maal kui merel, jääväljadel kui kõrbes. Kuidas Sinu rännukirg alguse sai?

Mu kirjutuslaua katteks koolipõlves oli pikki aastaid üks Ida-Saksamaal välja antud suuremõõtmeline maailmakaart. Oma esimesed tõsised reisid tegin just selle kaardi abil. Vaatasin kaarti, unistasin ja reisisin. Siis hakkasime pinginaabriga kasutame seda kaarti teadmistemängu abivahendina – kes suudab nimetada rohkem miljonilinnu, kes teab, milliste riikidega piirneb Nicaragua, mis on Austraalia pealinn, kus asub Yunnan. Ja nii edasi – see kehvakvaliteediline kaart pakkus elamusteks piiramatuid võimalusi.

Ja eks rännukire teiseks ergutajaks olid kindlasti raamatud, algul seiklusjutud, siis erinevate ekspeditsioonide kirjeldused – Sven Hedin, Nikolai Mikluhho-Maklai, Nikolai Prževalski ja mitmed teised, keda nõukogude ajal lugeda sai.

 

Milleks tänapäevl veel paberkaardid?

Muidugi kasutan ma nii maal kui merel reisides tänapäevaseid digitaalkaarte ja GPS-e, aga ikka ja alati tahan, et selle kõrval oleks olemas ka reaalne paberkaart. See annab palju parema ülevaate, kust kuhu sa liigud ja mis su ümber on. Muidu ei oskagi sa lõpuks muud, kui kuulata käsklusi: “Kaks sada meetri pärast pööra paremale! Pööra paremale!” Sedaviis reisides jääks  maailm minu jaoks liiga väikseks.

Ja seoses kaartidega on mul ka üks väike hobi. Kogun nimelt postkaarte, millel on kujutatud maakaarte, linnaplaane vms. Need võivad siis olla kas täpsed geograaflised kaardid, joonistatud meelelahustkaardid või lihtsalt skemaatilised kontuurid mingist piirkonnast. Neid on kaarte kaartidel on mul tänaseks kogunenud juba paartuhat.

 

Kellele ja miks võiksid meie rõõmsat kaardiatlast soovitada?

“Kaardid” on tore raamat ses mõttes, et siia on joonistatud palju asju, mida haritud inimene lihtsalt peab teadama. Ja kui noor inimene tahab end maailma asjades harida, on see raamat talle lõbusaks abivahendiks. Aga ka neile, kes juba kõrged koolid läbi käinud, on siin mõndagi avastada. Näiteks mõtiskleda selle üle, miks ühe või teise maa juures on välja toodud just ühed või teised ajaloolised isikud või mis taim on näiteks tääkliilia ja kus ta seal New Mexico osariigis kasvada võib.

Selles kaardiramatus ei ole siiski kaarte kõigi maailma riikide kohta. Ja see annab võimaluse suurepäraseks hariduslikuks fantaasiamänguks, mida me pojaga juba mängisimegi. Võtame ühe riigi, joonistame paberile tema enam-vähem õiged kontuurid ja hakkame seda kontuuri ise sisuga täitma. Vaatame, millised assotsiatsioonid esimesena pähe tulevad. Mõned asjad – näiteks palmipuud Malisse, mošee Saudi-Araabiasse või lambad Iirimaale, suudame vaatamata oma kehvale joonistusoskusele lausa ise ära joonistada. Keerulisemad asjad ja inimesed – näiteks gautšod Argentinasse, piraadid Somaaliasse või Thor Heyerdahli Norrasse võime ka trükitähtedega kirja panna.

 

Oled ka praegu merereisil. Kus Sa hetkel viibid?

Ma kirjutan neid ridu Kolka külas Lätimaal, mis pole aga mingi kolkaküla, vaid looduslikult imeilus vana liivi küla Kuramaal, Saaremaaltüle Riia lahe suudme kiviga visata. Aga ma polnud enne tänast siin kunagi varem käinud. Nii et palju avastamist on ka meie kodu ümber.

Ja eriti põnev oli see, et enne kui kaardiraamatus Läti lehekülje avasin, mõtlesin, mis ma ise sinna joonistaksin. Sain sellise nimekirja: Krišjānis Valdemārs, piiskop Albert, Karums, jaanituli, Riia Toomkirik, kartulipannkoogid, Rigas Balsams, Sigulda kepike, Jurmala rand, Gauja rahvuspark, parun Münchhausen, neogooti stiilis Mežmuiža mõisAugstkalnes, mis kuulus Liivlaste vanema Kaupo järeltulijaile. Igaüks võib nüüd sellest toredast raamatust kontrollida, mitu asja mul täppi läks. 


« tagasi