UUDISED

Intervjuu Tiina Saar-Veelmaaga

Juuli klubiraamatut “Idioodid minu ümber” luges psühholoog, suhtlemistreener ja tööõnne spetsialist TIINA SAAR-VEELMAA

 

Raamatu pealkiri on üsna intrigeeriv. Kuidas sellest aru tuleks saada?

Raamatu pealkiri annab osavalt edasi seda, mis meie peas ja hinges vahel toimuda võib – eriti olukordades, kus tunneme, et ei saa teiste inimeste käitumisest ja motiividest aru. Ja kui see meid ärritab, siis võibki tunduda, et kõik teised on imelikud, ainult mitte mina. Autor ise siiski nii ei mõtle, vaid on kasutanud pealkirjaks ühe inimese hüüatust, mis pani teda ennast kunagi erinevate inimtüüpide vastu huvi tundma.

 

Olete paljudele inimestele õpetanud suhtlemis- ja eneseväljendusoskust. Kui keeruline on seda õppida ja õpetada.

Suhtlemise ja eneseväljenduse teema on põnev valdkond, mida pole kindlasti lihtne õpetada, sest nende oskuste juured ulatuvad tagasi lapsepõlve. Kasvatuse käigus puutume kokku erinevate ootuste ja normidega, mis meid vermivad. Näiteks lapsed, kes kasvavad perekonnas, kus tohib eksida ja kus räägitakse avatult nii muredest kui rõõmudest, on tõenäoliselt ka täiskasvanuna avatumad. Need aga, kes ei õpi väiksena teisi usaldama või kelle maailma vastu ei tunta huvi, võivad ka täiskasvanuna oma mõtted pigem endale hoida. Meid mõjutavad nii kogemused kui eeskujud. Keeruline on hinnata, kui suurel määral oleme täna sellised nagu oleme oma geneetilise pagasi ja kasvatuse tõttu ning kui suurel määral saame end elu jooksul arendada ja ümber disainida. PsühholoogiadoktorSonja Lyubomirsky väidab uuringutele tuginedes, et õnn koosneb 50% geneetilisest pagasist, 10% keskkonna mõjust ja 40% enda tegevustest ja õnnelikuks tegevatest praktikatest. See näitab aga seda, et meil on võimalik ennast elu jooksul arendada. Suhtlemisoskuste arendamine algab empaatiast, soovist teist inimest mõista ja temaga päriselt kohtuda. Kui suudame inimestes äratada huvi ja lugupidamise teiste vastu, siis on ka suhtlemioskust lihtsam õpetada.

Kes õigupoolest on tööõnne spetsialist?

Tööõnne spetsialist on keegi, kes aitab inimese seest välja kaevata seal peidus oleva kulla, aitab üles leida tema unistuste eneseteostuse sihid ja toetab teda nende poole liikumisel.

Mõnel jääb puudu enesekindlusest, teisel infost või julgusest unistada, kolmandal struktuursest mõtlemisest. Kõikide nende küsimustega saab tööõnne spetsialist abiks olla ühe inimese vaates, nii et tema motivatsioon ei kaoks ja ta tunneks pühendumust ja tähendust oma tööelus.

Organisatsioonide vaates on tööõnne spetsialist inimene, kes aitab disainida sellise kultuuri, kus inimesed tahaksid töötada, kus nad arenevad nii inimese kui isiksusena, tunnevad ametiuhkust ja tunnetavad oma kasulikkust. Töötasin kuus aastat tööõnnespetsialistina firmas Proekspert, kus lõime õnnelikuks tegeva töökultuuri, mis pälvis 2017. aastal tunnustust ka Euroopa Äriauhindade konkursil. Täna tegutsen vabakutselise tööõnne konsultandina, abistades erinevaid ettevõtteid. Kaitsesin tööõnne valemi teemal hiljuti ka teadustöö.

Raamatus tuuakse elulisi näiteid suhtlemisest nii töökollektiivis kui perekonnas. Kuivõrd need erinevad?

Üldjoontes peetakse töökohal suhtlemist siiski formaalsemaks kui kodust, lähedastega oleme avatumad ja usaldame neile teemasid, millest me tööl ei räägiks. On aga täheldatud, et ka tööalased suhted on inimeste jaoks üha olulisemad, sest  suur osa elust veedetakse tööl olles. Töökaaslased on tihti osa sõpruskonnast ja kuna head suhted on koostöö aluseks, siis ettevõtted pingutavad selle nimel, korraldades spordiüritusi, suvepäevi, koosviibimisi. Piirid era- ja tööelu vahel hägustuvad. Igatahes mõjutavad meid mõlemad suhted – ei ole nii, et kui tööl on suured konfliktid, siis pärast tööpäeva lõppu suudame mõnusalt kodulainele lülituda. Kanname seda stressi ka koju, jagame lähedastega või mõtleme selle peale ise.

Milliseid teadmisi sellest raamatust leida võib? Kellele seda soovitaksite?

Thomas Eriksoni raamat aitab meil sukelduda inimtüüpide värvikirevasse maailma. Nagu autor välja toob, oleme armastanud inimesi „lahterdada“ juba ammustest aegadest, olgu siis kehatüübi või näiteks stiihiate – vesi, maa, tuli, õhk – järgi. Eriksoni nelja värvi põhine lähenemine võtab kokku paljud varasemad lähenemised, sealhulgas DISC analüüsi (koleerik-melanhoolik-sangviinik-flegmaatik), kuid teeb seda läbi värvide: punane, sinine, kollane, roheline. Igal värvil  on omadusi, mida teistel pole, näiteks punase dominantsus, rohelise rahumeelsus, kollase positiivsus. Lisaks analüüsile toob autor ka ehedaid näiteid tüüpide kohta, nagu: „Kollaste optimism on võitmatu. Teiste märkusele, et see maailm on teel põrgusse, vastavad nad sageli, et sellest pole midagi – teel sinna avanevad väga kaunid vaated!”

Lood ja näiteid elust endast ongi see, mis aitavad meid raamatut lugedes hõlpsalt ära tunda nii ennast kui oma meeskondade ja lähikondlaste peale mõelda. Erikson jagab ka soovitusi, kuidas ühele või teisele inimtüübile e-kirja saata, kuidas neile halbadest uudistest teatada, kuidas neid tunnustada ning koguni seda, kuidas nad firmapeol alkoholi mõjul käituvad. Teistele häälestumine aitab paremini aru saada, mida üks või teine inimtüüp meilt ootab. Lisaks tekitab raamat huvi psühholoogia vastu. Praeguses kiirustavas ja üha kasvavate nõudmistega maailmas on hindamatu väärtus, kui saame aja maha võtta ja mõelda, kuidas teised inimesed tegelikult mõtlevad ja tunnevad ning mis neid suhtlemisel õnnelikuks teeb.

Kriitikana võiks välja tuua, et kuigi värvide põhjal lähenemine on lihtne ja intuitiivne, võib selle meetodi kasutamisel sattuda ka sildistamise lõksu. Nagu Erikson ise raamatus välja toob – sininine kvaliteedijuht, punane direktor, kollane turundusspetsialist. Enamik inimesi on palju rikkalikuma isiksusepaletiga, kui ükski test suudab mõõta, ja pealegi on kõik arenemisvõimelised. Raamatut soovitaksin eelkõige neile, kes tahavad värsket lähenemist inimeste käitumisele ja olemisele ning nippe, kuidas töökliimat ja koostööenergiat mõnusamaks muuta. Rohked näited ja ka koomilised lood elust enesest teevad lugemise lihtsaks.

 


« tagasi